Energia on viimastel aastetel olnud päris oluline teema, ning sellest on räägitud nii jätkusuutlikkuse, ringmajanduse kui julgeoleku kontekstis. PEvK liikmed tutvusid GREN koostootmisjaamaga ning kõik nimetatud märksõnad käisid samuti läbi, lisaks saime küsida küsimusi linnapea Romek Kosenkraniuselt ning mõtiskleda kes ja kuidas peaks ikkagi Pärnumaa detailplaneeringu paika sättima.
Energiatrilemma
Energiatootjad proovivad päevast päeva leida tasakaalu kolme olulise nüansi vahel: energiajulgeolek, varustuskindlus ja taskukohasus. Eriti oluline mõju on sellel trilemmal linnades ja linnad kasvavad – kui midagi juhtub, kannatab kohe suur hulk inimesi. Kaugküte jätab elektrivõimsust rohkem vabaks teistele asjadele nt autode laadimine, pakub soojust sooja vee kujul ning võimaldab kombineerida erinevaid energiaallikaid. Lisaks, kui elektrisüsteem peab olema kogu aeg tasakaalus, siis kaugküttesüsteemi inertsus on palju suurem.
Kütmine ja jahutus maailma energiatarbes on 50%: ruumide kütmine 27% ja soojus tootmise sisendina 16%. Kaugküte võimaldab ka Eesti riigil endale võetud kliimaeesmärke täita, sest kasutada saab erinevaid kohalikke energiaallikaid, energiajulgeolek tagatud paremini, täna on juba võimalik heitenergia ärakasutamine. Ka on see mugav ja ohutu, sest hoonesse ei tooda kütust ja tuld, vaid soe vesi. Emissioonide mõttes puhas ja ka puude kütmisega kaasneva tuhaga mässamise mõttes puhas.
Rail Baltika on graafikus
Linnapea Romek Kosenkranius alustas sellest, et tulumaksulaekumiste pilt pole paremaks läinud, nii mõnedki riigi tasandil tehtud otsused kärbivad KOV tiibu ning tugevalt aktiveerunud kodanikuühiskond loob nn lisajõu, mis ei luba endaga mitte arvestada. Ka märkis ta, et suured investeeringud ei taha Eestisse tulla kõrge bürokraatia ja riigipoolse aegluse tõttu, mis on laiem probleem kui vaid Pärnumaa. Lepiti koheselt ka kokku, et koda kui ettevõtjate ühendus saab aidata kommunikeerida näiteks ühistranspordi graafikute sättimise või kergliiklusteedega seotud info edastamisega tööstuspiirkondades.
Kuhu mahub tulevik?
Kristjan Kullerkan Pärnumaa Arenduskeskusest näitas meile Pärnumaa tööstusalade planeeringuid ning tõi esile mitmeid murekohti. Läbi mõtestamata on tootmisalade paiknemise võimalused, mis viib selleni et iga kord kui mõni investeering paistma hakkab, siis hakatakse paaniliselt otsima kohta (ette pole planeeritud) ja see viib ka kodanike kisani. Suuri investeeringuid on raske meelitada ka kõrge sisendhinna tõttu ning RB venib ja venib.
Pärnumaa ettevõtetest lõviosa moodustavad mikro- ja väikeettevõtted. Reaalse majandustegevusega ettevõtteid on Pärnumaal pea 10 000. Neist omakorda 7,5 tuhat annavad tööd kuni ühele inimesele. Pärnumaal on 33 000 palgatöötajaid ja vähemalt 10 000 ettevõtlustulu saajat. Ehitus ja töötlev tööstus on need sektorid, mis Pärnumaa majandust edasi veavad, kuid riigi kontekstis annab Pärnumaa SKP-sse väga vähe.
Rõhk on liikunud planeerimisfaasi (infra, võimalused, liitumised), andmeanalüüs käib enne ja siis otsitakse kohti, kus need vajadused saaksid ära kaetud. Tuleb üles leida, mis on Pärnumaa potentsiaal, logistilised võimalused, ja neid tuleb ka õigesti pakendada. Siin on oluline sõlmpunkt, kus kokku saavad maantee-, raudtee- ja meretransport ning lennujaam. Samas, mis peab enne olema: ettevõtlus või (võimekas) tööjõud? Potentsiaali aitab avada kohalik tooraine, ringmajanduse potentsiaal, ka rohepotentsiaal (võimalus näidata ESG eesmärkide täitmist). Turism toetab elukeskkonna arendamist ja seetõttu on Pärnumaal väga head šansid – nüüd tuleb leida ka tegijad.
Selliste mõtetega läheb koda suvevaheajale, kohtume augustis!
