On aasta 1887. Inglismaa kuninganna ja India keisrinna Victoria õukond. Victoria ja tema nooruke Indiast pärit teener Abdul.
Kuninganna Victoria Abdulile: “Mind ümbritsevad aristokraatidest narrid. Kõik nad lipitsevad minu ees, et üksteist üle trumbata parema positsiooni pärast õukonnas. See kõik on olnud algusest peale nii ja ma olen väsinud.
Ma olen nii üksik ja ma tahan olla üksi. Keegi ei tea tegelikult, kui raske amet on olla kuninganna. Kõik, keda olen armastanud, on ammu surnud, aga minu elul ei paistagi lõppu.
Miljonid inimesed maailmas ei salli mind, lapsed kaklevad omavahel mu pärandi pärast ja ma ise olen kõigest väsinud vana naine.
Ütle, Abdul, mis on kõige selle mõte?”
Abdul: “Teenimine, Teie Majesteet! Me ei ole siin enese pärast, meile kõigile on antud suurem eesmärk. Me oleme siin teiste heaolu pärast.”
“Victoria ja Abdul” (draama, 2017, ÜK ja USA, peaosades Judi Dench ja Ali Fazal).
Viidatud kahekõnes jõuab kuninganna oma noorukese teenri vastuse kaudu ootamatult lihtsa tõeni, mis täidab tülpinud monarhi tubli motivatsiooniannusega, annab tema elule uue värvi ja hingamise.
Juhtimine on teenimine. Liidriks olemine tähendab oma kogukonna teenimist, siin ei ole vahet ajastutel ega formatsioonidel. Lihtsalt inimesed ja olukorrad on erinevad.
Umbes samal ajal, 19. sajandi lõpul siin Vene tsaaririigi Liivimaa kubermangu kõige põhjapoolsemas suikuvas sadamalinnakeses Pärnus teenib mees nimega Oskar Alexander Brackmann oma kogukonda.
Aastasadu Pärnut toitnud sadam on jäänud jalgu tehnika ja teaduse arengule. Vaid mõningaid aastakümneid tagasi isegi Tallinna kaubakäibelt ületanud sadam on ootamatult väike ja madal ning uute suurte kaubalaevade trajektoorilt kõrvale jääv nigel maabumiskoht. Rongiühendus Riia ja Tartu vahel on olematuks lõiganud ka maitsi kauba ja inimeste Pärnusse jõudmise. Oht jääda tähtsusetuks hääbuvaks sadamalinnakeseks on enam kui tõenäoline …
Kuid nagu sageli ajaloos murranguhetkel juhtub: esile astub karismaatiline liider. Brackmann, kes murrab välja tolleaegsest “kahanemisega kohanemise” allakäiguspiraalist. Enamikule meist on Brackmann teada kui Pärnu kuurordi alusepanija, kuid sellega tema fenomen kaugeltki ei piirdunud. Andes endale selgelt aru Pärnut varitsevatest ohtudest, kulub tal vaid kümmekond aastat, loomaks raudteeühendus Valga ja Pärnu vahel. Siinkohal võiks ju kergemat sorti irooniaga küsida: mis on kõige selle mõte?
Vaevalt Brackmann Pärnu linnapeana, Liivimaa linnade liidu esindajana kõike seda ja palju muudki pelgalt oma ego rahuldamiseks ja teistele tõestamiseks korraldas. Tahame ju tänapäeval mõelda, et tegemist oli visionääri, järjekindla ja oskusliku juhi ja elluviijaga. Tõetera võib peituda nii siin kui seal, aga tõenäoliselt mõlemas. Olulisim on see, et ükskõik kuidas, kogukonnale see igal juhul sobis. Brackmanni eestvõttel loodu avardas Pärnu linna, tema kodanike ja siinsete ettevõtjate võimalusi märkimisväärselt ja suurendas nende heaolu. Edukusest oma kogukonna teenimisel annab tunnistust ainuüksi fakt, et teda, Venemaal sündinud baltisakslast, tuleb aastakümneid hiljem igaviku teele saatma tuhandeid peaasjalikult eesti soost linlasi.
Paljudest juhtimisõpikutest loeme, kui oluline on omada maailmast, oma eesmärkidest ja ülesannetest suurt pilti. Näha pisiasjadest kaugemale ja hoiduda neisse uppumast. Ilmselgelt pole see ainult õpikutarkus. Usun, et küllalt tihti leiame end olukorrast, kus tuhanded probleemikesed ja pisiasjad halastamatult sind tükkhaaval ribadeks rebivad ja mülkasse kisuvad. Sestap on alati hea, kui keegi või miski on orientiiriks, teenäitajaks, tähiseks, aidates segases olukorras selgust luua.
Kuninganna Victoriale tõi päästerõnga nooruke teener.
Pärnu legendaarne linnajuht Brackmann tugines peale oma vaistu headele inimestele – oma meeskonnale. Juhtidelt eeldatakse ju sageli, et (probleemide) soost tuleb neil end ise münchausenlikult juukseid pidi välja sikutada. Tegelikkuses, loodetavasti, on juhil meeskond, kellele toetuda raskusteski ja teha koos suuri tegusid.
Mida rahulolevam ja toetatum ning märgatum on sinu (juhi) kogukond, seda suurem tõenäosus on kogukonnal, mille ühe liikmena sa parasjagu juhirolli kannad, jõuda suure eesmärgini. Sõnastasin siinkohal teadlikult ümber meil üsna levinud mõttemudeli, kus juht kannab justkui ainukesena suurt eesmärki ja vastutust nii heas kui halvas.
Ilmselt saab Pärnumaa ettevõtete koja plaanigi – Pärnumaa parimate valdkonnajuhtide tunnustamist, juhtimise meistriklassi, ja maakonna ettevõtlike aastagala “Brackmanni pärand” ellukutsumist nimetada kogukonna teenimiseks, mis aitab meil üheskoos edasi liikuda ja jõuda lähemale, et täituks unistus paremast, tugevamast ja konkurentsivõimelisemast Pärnumaast.
Eks ole meiegi eksinud, kuid üksteise abiga taas õige teeotsa leidnud.
See annab kinnitust, kui tähtis on märgata, tunnustada ja toetada juhte ja nende meeskondi, kes iga päev parimal võimalikul moel teenivad oma kogukonda ja aitavad selle liikmetel saavutada edu. Nii igaühel eraldi kui kõigil koos.
Andres Sooniste arvamuslugu Pärnu Postimehes.
