Mõisted “juht” ja “juhtimine” tekitavad inimestes tavapäraselt aukartust. Muinasjuttudest pärit suurtele kuningatele ja kangelastele sekundeerivad pärisajaloo suured keisrid, imperaatorid, rahvajuhid ja -õpetajad, kuulsad ettevõtete juhid nii heas kui halvas. Mõistagi on iga juhi eduloo kulisside taga lähim usaldusring: meeskond, kelle liikmetest igaühel on kanda oluline roll suures masinavärgis. Just nemad valavad sageli õnnestumiste või siis ka ebaedu vundamendi, kuid avalikkuse ees naudib hetke või lakub haavu ikka see müstiline tegelane – juht.
Juhikultus ei ole maailmast kuskile kadunud, kuid siin õhtumaapoolses demokraatiat viljeleva supipoti servas võiksime selle asendada julgelt meeskonnakultusega selle sõna kõige paremas ja sügavamas võimalikus tähenduses.
Torm üle Pärnumaa
Pärnumaast on viimaste aastakümnete käigus üle käinud piltlikult öeldes täiuslik torm, mis on pühkinud oma teelt enamiku vanadest suurtest tuntud ettevõtetest, suhetest ja muidugi ka juhtimiskompetentsist. Pea jäägitult on kadunud terved valdkonnad toiduainetööstuses, masinaehituses.
Neile sekundeerib suuremate side-, finants-kaubandussektori ettevõtete pikaajaline tipp- ja isegi keskastme tasandi juhtimise tsentraliseerimine Harjumaale. Lisame siia keskvõimu küündimatu regionaalpoliitika, mille tagajärjeks on viimastel kümnenditel Tallinna–Pärnu-suunalise rongiliikluse likvideerimine ja kõlava nimetusega Via Baltica läbimise muutmine võrreldavaks teekonnaga Türisalu pangale. Sellistel oludes ei jää noorel haritud ja ambitsioonikal pärnakal üle palju muud, kui võtta oma seitse asja ning “ciao papa, mind ootab Tallinn!”.
Õnneks ei salli loodus tühja kohta ja uus ettevõtlus on vana varemetel ohjad haaranud. Nii on Pärnumaale tekkinud ridamisi edulugusid, mille panus siinsesse tööjõuturgu on muljetavaldav ja ületab kaugelt Pärnumaa lipulaeva, puhkemajandussektori tööhõivet. Aga nagu ikka on iga uus algus raske ja tänane turuolukorra ebastabiilsus loob turbulentsi muidugi ka siinse töötleva tööstuse jt sektorites. Ja vahetevahel võibki äriline olukord osutuda üsna troostituks, eriti kui riik ja meedia kuvandit eelseisvast hädaorust kumbki oma meetodeid kasutades igati võimendavad.
Sellistel puhkudel on lausa hädavajalik säilitada reaalsustaju ja leida igast võimalusest kübekegi optimismi. Ning võimalusi Pärnumaal terendab. Uute tõusude eduloodki sepistatakse enamasti ju vana maailma varemetel. Oluline on seejuures halamise asemel taassündi nii teos kui sõnas võimendada.
Kavandatav Eesti üleriigilise ruumilise arengu plaan Eesti 2050 ja selle Tartu ülikooli koostatud alusuuring ennustab Pärnu ja Pärnumaa kujunemist senise ebaselge staatuse ja perspektiiviga ääremaastuvast alast (utreerin) selgelt Eesti üheks kolmest keskuspiirkonnaks Tallinna ja Tartu kõrval. Peale Pärnumaa puhkemajandussektori COVID-19-järgse taastumise asub siin tilkhaaval ja päev-päevalt enam kujunev rohe- ja sinimajanduse keskus ning kvaliteetse raudtee (Rail Baltic), maanteetranspordi (neljarealise Via Baltica), Pärnu sadama ja lennujaama nn logistiline HUUB.
Eelkirjeldatut võimendab asumine peaaegu võrdselt (üks tund) Balti kahe keskuse – Tallinna ja Riia vahel. Kirjeldatud võimaluste pinnalt võiks unistada ju ka Eesti-siseste ida-lääne suunaliste vooluste intensiivistumisest ja majandusliku plussmärgiga resonantsist Pärnumaal.
Keskuse mõiste aga eeldab palju muudki, tegelikult kogu piirkonna 360 kaarekraadilist sotsiaalmajandusliku taristu ja oskusteabe laienemist ja kvalitatiivset hüpet. Loomulikult väljendub viimane piirkonna keskmise haridustaseme, juhtimiskompetentsi, sissetuleku, aga ka sotsiaalmajanduslike ja kultuuriliste vajaduste, elukeskkonna kvaliteedi ootuste jm kasvus. Ja kui mitte varem, siis nüüd heidetakse kinnas kohalikele juhtidele.
Hüpe
Lähikümnend on Pärnumaa jaoks “hüppe” seisukohalt otsustava tähtsusega. Pärnumaa arenguhüppe kiirus, edukuse võti on praeguste kohalike omavalitsusjuhtide, nende ühenduse – Pärnumaa omavalitsuste liidu – ja investorite mõtteavaruse, ambitsioonikuse ja riskijulguse käes ja aeg tiksub. Kui eeldada, et siinse arengu roheenergeetiline ja logistiline jackpot on pöördumatu, on Pärnumaa juhtidel vaid üks võimalus: teha kõik ja rohkemgi, et kohalikule konkurentsivõimele neist arenguist maksimaalselt kasu sünniks. Vähemaks ei omata mandaati.
“Kompetents ja ambitsioon määrab kõik ja tulevik algas juba eile.” Olnut olematuks ei tee ja kompetentsi pikaajalise väljavoolu pööramine võtab aega ja ressursse. Uus vajadus sünnib reeglina enne, kui loomulik tagasivool toimima hakkab. Nii otsitakse täna Pärnumaal pingsalt uusi ja ärksaid tipp-, keskastme ja valdkonnajuhte: tootmise ja teenuse arendajaid, müügi- ja turundusjuhte, insenere, haldusjuhte, finantsjuhte, tugevaid personaliarendajaid, kvaliteedijuhte, aga ka loojaid uusettevõtluse maastikul, spetsialiste meditsiinis jne. Ja see on Pärnumaa ühine probleem. Samal ajal on Eestis ja ehk laiemaltki raske leida paremat elukeskkonda. Just praegu, kui suurem osa avalikke allikaid ennustab häda ja viletsust, on parim aeg Pärnumaa võimalused juba eile kerkinud tulevikuvajadustega sünkroniseerida ning võimendada tulemust jõuliselt positiivsuse, arengu ja piiramatu tulevikuperspektiiviga.
Autor Andres Sooniste. Arvamuslugu oli 06.10.2023 Pärnu Postimehes
